Ajalooline koroonapandeemia
Euroopa muuseumide koondülevaade
Euroopa Ajaloo Maja korraldas Euroopa koroonapandeemia talletamiseks projekti „COVID-19 pandeemia jäädvustamine“. Selles keskenduti eelkõige solidaarsusele, optimismile ja küünarnukitundele. Lisaks tahame teiega nüüd jagada ka teiste muuseumide mitmekesise kureerimistöö vilju ja tulemusi. Nii saab igaüks oma kogemusi ülejäänud Euroopa omadega võrrelda, vastandada ja seostada.
Royal Albert Memorial Museum, Ühendkuningriik – Sulgemiste ja piirangute aja sangarid I
Jack Hopkins
Jack, Põhja-Devonist pärit 5-aastane poiss, käis piirangute ajal maha 50 kilomeetrit, et koguda raha NHSi abistamiseks. Ta kogus 1550 naelsterlingit. Jack läbis iga nädal kaks korda viis kilomeetrit ja kuigi see oli pingutav, ei jätnud ta oma üritust pooleli, sest tal oli meeles, et „arstid ja õed vajavad viiruse peatamiseks abi“. Esitaja: Katie Roberts
Mahi Ahmed
Mahi Ahmed oli organisatsiooni Inclusive Exeter CIC koroonatugiprojekti asutaja. Kui oli juba karta piiranguid, hakkas Mahi mõtlema, kuidas toimetada üle linna vähemkaitstud inimestele koju maitsvaid ja täisväärtuslikke eineid. Mõne päeva jooksul reageeris sellele rühm vabatahtlikke: kogunes suurepärane koordinaatorite, tellimuste vastuvõtjate, ostjate, kokkade ja toiduvedajate rühm. Mahi entusiasm oli nakkav ning kogu meeskond tundis end motiveerituna ja teotahtelisena. Tänu Mahi visioonile ja juhtimisele sai toiduabi üle 1000 inimese. Ta ise ütleks, et iga rühma liige väärib tunnustust, kuid tema on kindlalt piirangute aja sangar. Esitaja: Alan Quick
City Community Trust
City Community Trust (CCT) on Exeteri juhtiv heategevusorganisatsioon, mis teeb koostööd Exeter City jalgpalliklubiga ja pakub igas vanuses inimestele mitmesugust tegevust, keskendudes tervishoiu, hariduse, heaolu ja kehalise aktiivsuse edendamisele. COVID-19 kriisi ajal pööras CCT tähelepanu tugiteenuste edendamisele Exeteris ja Ida-Devonis. Kogu maikuu jooksul vastasid CCT liikmed palvetele toimetada toidukaupu ja ravimeid kogukonna kõige haavatavamatele rühmadele. Järgnevalt on nad toetanud üksikuid ja vähemkaitstud inimesi.
Jamie Vittles, Andy O’Doherty ja kogu City Community Trusti meeskond.
Esitaja: linnavolikogu liige Peter Holland.
Marilyn Laws
Alates märtsi lõpust on Marilyn Laws laste hooldekodu Children’s Hospice South West jaoks kogunud üle 1000 naelsterlingi ja aidanud suurendada oma kogukonna turvatunnet. Ta on oma materjali ja vahenditega valmistanud kogukonnale näomaske. Lisaks kogus ta raha organisatsioonile, kelle hoole all ravimatult haiged lapsed piirangute ajal oma viimaseid päevi veetsid. Inimesed on olnud väga abivalmis ja helded. Nad ei ole mitte ainult annetanud, vaid on aidanud Marilynil ka maske jagada. Marilyni missioon jätkub! Esitaja: Simon Tootel
Paul Mouland
Paul Mouland, Freemoovementi meeskond ja vabatahtlikud on toimetanud jalgrataste järelkärudega sooja toitu kodututele, samuti ravimeid, Exeteri raamatukogu raamatuid, toidupakke ja esmatarbekaupu inimestele, kes on rahaliselt ja psüühiliselt kannatanud. Nad on loonud partnerlusi paljude kogukonna organisatsioonidega, sealhulgas usuliste ühendustega, nagu St Thomas Food Fight ja St Thomas Medical Centre. Paul on osalenud ka COVID-19 erakorralistel veebikoosolekutel St Thomase, Alphingtoni ja Exwicki linnaosas ning ise selliseid koosolekuid korraldanud. Nende panus Exeteri linna hüvanguks on olnud väga suur. Esitaja: Chloe Pooley
Royal Albert Memorial Museum, Ühendkuningriik – Sulgemiste ja piirangute aja sangarid II
YMCA Exeteri tugitöötajad – Peter Hall
YMCA (Young Men’s Christian Association) Exeteri tugitöötaja Peter Hall on piirangute aja sangar. Kui 31 noort, kes elasid YMCA toetatud majutuskohas, jäid ilma oma võrgustikest, rutiinist ja ühiskondlikest sidemetest, läks Peter neile kõhklematult appi. Ta tegi kõik võimaliku, et neid noori toetada, käis majas ringi, võttis osa kõigist muredest ja suhtles nendega ka eemal olles, nii et iga noor teadis, et ta ei ole üksi jäetud.
YMCA Exeteri tugitöötajad – Lydia Brown
Pärast piirangute kehtestamist 23. märtsil 2020 oli YMCA Exeteri tugitöötaja Lydia Brown ööpäev läbi valvel ja valmis aitama noori, kellele piirangud tekitasid psüühilisi probleeme. Kui vaja, läks Lydia abivajajaga haiglasse kaasa või seisis teiste inimeste eest tundide kaupa retseptiravimite järjekorras. Paljud elanikud soovisid lihtsalt telefoni teel Lydiaga vestelda, olgu päeval või öösel, teades, et ta on nende jaoks alati olemas. Kõigi YMCA Exeteri töötajate jaoks on Lydia piirangute aja sangar.
YMCA Exeteri tugitöötajad – Sarah Griffiths
COVID-19 puhkemise ajal hoidis Sarah Griffiths YMCA toetatud majutuskoha 31 seal elava noore jaoks üksinda laitmatult korras ja puhtana. Enda tervist ohtu seades tegi ta kõik võimaliku, et takistada viiruse levimist. Sarah, kes desinfitseeris ka pidevalt üldkasutatavate ruumide uksekäepidemeid ja duširuume, oli kõigi noorte suhtes tõeline omakasupüüdmatuse ja headuse kehastus. Kõigi YMCA Exeteri töötajate jaoks on Sarah piirangute aja sangar.
David Spicer
Minu väga hea sõber David Spicer on piirangute aja sangar: 50 esimesel piirangute päeval mängis ta iga päev oma arvukate jälgijate rõõmuks süntesaatoril veebi kaudu tuntud hitte ja lasi kuulajatel neid ära arvata (Guess the song) Kõik ta sõbrad ja sugulased võtsid selle kiiresti omaks, see pakkus vaheldust ja võimalust veebis teistega juttu ajada. See tegi inimestel tuju paremaks raskel ajal, kui kõik olid hirmul ja siseruumidesse aheldatud. Davidi jutud, naljad ja pillimäng olid päeva parim osa, tänu millele oli kergem piiranguid taluda. Esitaja: Dax Oliver
Sammy Hartstein
16-aastane Sammy on regulaarselt vabatahtlikuna osalenud Buckfastleighi abimeeskonnas (Buckfastleigh Response team), aidates toidupanga toidupakke kohale toimetada. Mask ees ja ja kindad käes, on ta iga ilmaga viinud raskeid toidupakke abi vajavatele inimestele. Lisaks on ta toonud ka raamatuid, et inimesed saaksid koduseinte vahel lugemisega aega sisustada. Ta on seda kõike teinud ajal, kui suri ta vanaema ja ta ise sai tunda piirangute aja üksindust ega olnud kindel, kuidas ta kooli lõpetab. Esitaja: Helen Hartstein
Irish Linen Centre & Lisburn Museum– „COVID-19 ja mina“
Lisburni ja Castlereaghi linnavolikogu töötajad ja volikogu liige NHS-ile pühendatud lillepeenra juures
Riklikule tervishoiuteenistusele (NHS) pühendatud lillepeenra rajasid Lisburni ja Castlereaghi linnavolikogu töötajad Lisburni 17. sajandist pärinevasse ajaloolisse lossiaeda.
Suletud kauplus Lisburni kesklinnas, märts 2020
Üleriigilisi sulgemismeetmeid ja liikumispiiranguid järgides pidid poed 2020. aasta märtsis uksed sulgema. Paljud inimesed olid pandeemia pärast väga mures ning poepidajad panid oma suletud äride välisseintele või akendele sageli julgustavaid sõnumeid, nagu „Hoidke end ja jääge terveks!“ Lisburn Turkish Barbers asub Lisburni Market Square’il.
Linasest riidest näomask lapsele
Lina on tugev, kerge, kergesti töödeldav ja niiskust reguleeriv. Näomaski või -katte jaoks on linane üks parimaid materjale. Põhja-Iirimaal muudeti kinnistes avalikes ruumides näokatte kandmine kohustuslikuks, et piirata COVID-19 pandeemia mõju.
Alkoholi sisaldav käte desinfitseerimisvahend, aprill 2020
Pandeemia alguses oli alkoholi sisaldavate kätepuhastusvahendite järele suur nõudlus. Paljud piiritusetehased lõpetasid piiritusjookide tootmise ja hakkasid müüma oma kaubamärgiga kätegeele. Downi krahvkonnas Crossgari lähedal asuv Shortcross Gin müüs oma tooteid internetis.
MAS & FelixArchive, Antwerpen, Belgia – „Koroonaarhiiv“
Antwerpeni vangla linadest valmistatud loosungid
Begijnenstraati vangla töötajad ja kinnipeetavad valmistasid neli loosungit. Need olid solidaarsuse ja empaatia sõnumid, millega sooviti head tervist kõigile.
15. märts – 16. mai 2020
Kollektsioon: MAS, inv. nr. MAS.0328.002
Jalutuskäik Meiril
Kui piirangud lõpetati, avasid ka Meiri ostutänava poed taas uksed. Poepidajad võtsid kasutusele kõikvõimalikke ohutusmeetmeid. Linnavalitsus lasi paigaldada teemärgised, et rahvahulka ohjata ja tagada füüsilise distantsi hoidmine.
31. märts 2020
Kollektsioon: FelixArchief, inv. nr. 2876#82
Iftar „ratastel“
Seekordse ramadani ajal ei olnud võimalik pühitseda „Iftari“ – pärast päikeseloojangut paast katkestada ja ühiselt süüa. Seetõttu saatis mõni mošee, näiteks El Fath, üksikutele ja vaestele inimestele toidu kaubajalgratastega koju.
12. aprill – 13. mai 2020
Kollektsioon: FelixArchief, inv. nr. 2920#6
‘t Akkoord mängib muusikat De Fonteini asukatele
Kuna eakad olid koroonaviirusest kõige enam ohustatud, pidid paljud hooldekodude ja hooldekorterite elanikud jääma oma nelja seina vahele. Ansambel ’t Akkoord andis hooldekodu De Fontein ees – füüsilist distantsi hoides – kontserdi, et sealsetele asukatele vähegi meelelahutust pakkuda.
10. mai 2020
Kollektsioon: FelixArchief, inv. nr. 2893#2
Leedu Rahvusmuuseum – „Kes jutustab muuseumis COVID-19 lugu kauges tulevikus?“
Helilooja Zita Bružaitė teos „Äng“
16. märtsil – päeval, mil kuulutati välja karantiin, alustas helilooja Zita Bružaitė uue teose „Äng“ (leedu keeles Nerimas) loomist. Iga päev pühendas ta sellele vähemalt pool tundi. Noodikäsikirja kinkis Bružaitė muuseumile. Käsikirjast on näha, millises meeleolus ja tingimustes ta karantiini päevil töötas.
T-särk
Kodus olles tegeles Gintautė oma lemmikharrastuse – tikkimisega. Olles Instagramis sõpradelt küsinud, kuidas nemad hetkeolukorda kogevad, tikkis ta oma vanale T-särgile kokku kolmkümmend kolm karantiinilugu. Nendes on mitmesuguseid sümboleid, nostalgilisi asju ja ajaomaseid tarbeasju, nagu tualettpaber ja maskid. Kui üks jälgija palus tal tikkida midagi maagilist, tegi ta „koroonaviiruse klaaspurgis“. T-särgi kinkis Gintautė Riabovaitė muuseumile.
Õitsvad kirsipuud internetis
Kevad on aeg, kui Vilniuse elanikud käivad „jaapani kirsiaias“ õitsvaid puid imetlemas. Koroonakevadel paigaldas aga Vilniuse linnavalitsus koostöös telekommunikatsiooniettevõttega Telia inimeste kaitseks ja rahvakogunemiste piiramiseks viljapuuaeda kaamerad ja korraldas kirsipuude õitsemisest otseülekande veebis. Sellekohase infosildi kinkis linnavalitsus muuseumile.
Tagasipilet Balilt
2020. aasta märtsis, kui enamiku riikide piirid ootamatult suleti, tekkis reisil olijatel suuri probleeme. Leedu Vabariigi välisministeerium alustas repatrieerimislendude korraldamist riikidest, kuhu oli lõksu jäänud kõige rohkem registreeritud Leedu kodanikke. Viimane tagasilend Bali saarelt toimus 28./29. märtsil. Ugnė Karaliūnaitė, kes selle lennuga koju tagasi jõudis, andis oma piletid muuseumi.
Visiiri mudel
Koroonanakkuse puhkemise ja kiire leviku ajal ei olnud Leedu tervishoiuasutustel piisavalt kaitsevahendeid, neid mujalt hankida oli aga sel ajal peaaegu võimatu. Olukorra leevendamiseks töötas robootikakool (VšĮ Robotikos mokykla) välja visiiri mudeli 3D-printerile. Seda kasutades printisid ettevõtted ja üksikisikud väga lühikese aja jooksul tervishoiutöötajatele üle 50 000 kaitsevisiiri. Paulius Briedis (VšĮ Robotikos mokykla) annetas mudeli muuseumile.
Posti- ja telekommunikatsiooni muuseumide sihtasutus, Berliin, Saksamaa – „Koroonasõnumid“
Hädavarustuse pakk
See hädavarupakk ehk „hamstripakk“ saadeti alternatiivse sünnipäevakingitusena koroonapandeemia ajal, kui ei olnud lubatud külla minna. Pakis oli kaks rulli tualettpaberit, suur pakk nuudleid ja konservid – tooted, mis olid Saksamaal koroonavastaste meetmete esimestel päevadel eriti nõutud. Poed osteti sedalaadi kaupadest päris tühjaks. Saatja aadressiks oli märgitud „Hamstri firma, Hamstri tänav, Hamstrilinn“.
Amberg, 18. aprill 2020
Tänukaart kirjakandjatele
See on tänuavaldus Saksamaa postiettevõtte Deutsche Post AG kirjakandjatele, kelle töökoormus koroonapandeemia ajal järsult suurenes, kuna inimesed hakkasid rohkem kirju ja pakke saatma. Tänukaart on sõnumi saatja enda kujundatud. Koroonavastaste meetmete tõttu lasid paljud pered vajamineva kauba üha sagedamini koju kätte toimetada. Sellest ajast alates tuuakse saadetis sageli kohale, ilma et tooja ja saaja teineteisega kokku puutuksid. Tänukaart kui tänu- ja solidaarsusavaldus postiljonidele on võrreldav tollase igaõhtuse aplausiga tervishoiutöötajatele. Kaardil on näha lumepalli kätketud Kölni toomkirikut.
Köln, 30. märts 2020
Erakorralise aja päevik
Kunstnik Hasso von Henninges on välja andnud raamatu, mis sisaldab 20 inimese kirjapanekuid koroonaaja – 2020. aasta märtsi- ja aprillikuu igapäevastest kogemustest, rutiinist ja muljetest. Neid nädalaid vormisid ja sisustasid koroonavastased meetmed ja eneseisolatsioon. Ühed tegid oma ülestähendusi käsitsi, teised digitaalselt. 260-leheküljelise raamatu tiraaž on 32 eksemplari.
Nürnberg, märts/aprill 2020
Koroonaaja postkaardid
Kunstnik Susanne Schattmann saatis posti teel sugulastele ja sõpradele akrüülvärviga üle maalitud vanu postkaarte, paludes neid edasi kujundada ja siis talle tagasi saata. Tema üleskutset järgis rohkem kui 50 eri vanuses inimest. Nad kasutasid mitmesuguseid motiive ja tehnikaid – vesivärve ja fotosid, sõnumeid ja sümboleid. Postkaartidele lisanduvad „maakaardituur“ ja omaloominguline laul.
Nürnberg, märts – juuni 2020
Individuaalsed Skype’i ja iPADi kasutamise juhtnöörid eakatele
Koroonapandeemia on hoogustanud digivahendite kasutamist. Suur osa eraviisilisest teabevahetusest on liikumispiirangute tõttu üle kandunud digikanalitesse. Nii ostis ka härra Rauch oma üle 80-aastastele vanematele iPad’i, et nendega jätkuvalt „silmast silma“ suhelda. Kuna vanemad ei olnud varem arvuti, nutitelefoni ega internetiga tegemist teinud, koostas poeg üksikasjalised juhised ning saatis need koos iPadiga posti teel vanematele koju. Juhistes on kirjas, kuidas seadet ja kiirsõnumiteenust Skype kasutada.
Dortmund, 22. märts 2020
Gallery Oldham, Ühendkuningriik – „Lukku pandud Oldham“
Tandle Hills
Tandle Hill on oma pargialade, mängunurkade, lasteklubide, aasade, heinamaade, avatuse ja avarusega kogu aeg rahvast ligi tõmmanud ja teeb seda kindlasti ka edaspidi. Lastel lihtsalt on vaja ruumi ja kohta, kus kella vaatamata, kodustele piirangutele mõtlemata ning ilma täiskasvanute ja ülejäänud maailma vahelesegamiseta mängida. Tandle Hill aitas meil tasakaalu säilitada ka siis, kui kõik muu ümberringi kõikuma lõi.
Lasteosakonna põetajad kaunistatud visiiridega
„Lukku pandud Oldham“ on digitaalne ülevaade kohalikust elust COVID-19 pandeemia ajal. Digitaalse ajakapsli eesmärk on kirjeldada läbielatut Oldhami tulevastele põlvkondadele ning sellepärast paluti kohalikel elanikel oma kogemused talletada ja kokku koondada.
Liechtensteini rahvusmuuseum – „Elu COVID-19 ajal“
Historic England, Ühendkuningriik – #PicturingLockdown
Jenny Mclean Nidiyat meenutamas
Boundary Way peenramaakompleks on mu kodust paarisaja meetri kaugusel. Eile sattusin ma seal jutule jamaikalase Tony Mcleaniga. Ta rääkis mulle oma naisest Jennyst, kes käis äsja COVID-19 tõttu surnud parima sõbra Nidiya matustel. Täna rääkisin ma omakorda Jennyga, kes oli rõõmuga nõus minuga peenramaal kohtuma, sest ta leiab sealt suurt lohutust. Jenny rääkis, et tundis sõbra matustel peaaegu füüsilist valu. Nidiya oli tema parim sõber 33 aastat. Wolverhamptonis tundub haigus laastavat kõige tõsisemalt mustanahaliste ja asiaatide kogukondi.
Aplaus tervishoiutöötajatele
Üks projektis osalema valitud kümnest kunstnikust, Roy Mehta, valis Londoni äärelinnu kujutava 10 pildi sekka selle töö. Oma sõnul valis ta Londonis baseeruva Shuvaseesh Dasi foto „Aplaus tervishoiutöötajatele“ mitme teise hea töö seast välja sellepärast, et piirangute aeg oligi väga paljude inimeste jaoks just selline. Foto illustreerib inimeste elukeskkonda ja samal ajal näitavad rõdul plaksutajad ka üldist toetavat suhtumist riiklikku tervishoiuteenistusse. Eriti mõjusaks muudab foto plaksutajate tõsine olek.
Veesõda ohutust kaugusest
Need sõbrad pidasid soojal kevadpäeval kodutänaval veesõda, kuni olid mõlemad läbimärjad ja vesi sai otsa. Laste süütu naer ja lõbusad kilked meenutavad möödunud aegu, aga need ei kao kindlasti ka tulevikus.
Juliette, Juliette (tänavahääled)
Kevadiste üha päikeselisemate ja soojemate päevade aegu veetsin ma oma kõige mõnusamad hetked aias puhates. Liikumispiirangud ja halastamatud haigussümptomid aheldasid mu sellesse väikesesse õuenurgakesse, mille rahu ma olen alati hinnanud ja hindan nüüd veelgi rohkem. Selle aia tuuleke, imeline linnulaul, mängivate laste vadin ja silmipimestav kevadpäike ei lasknud mul unustada, et olen elus. Nii tihedalt rahvastatud naabruskonnas on selline rahusadam tõeline aare.
Vallooni elu muuseum, Belgia – „Mälestused tervishoiukriisist“
Kaitsemask
Sellise maski mõtles COVID-19 kriisi tõttu välja Alleuri kübarsepp Isabelle Mathieu, et võimaldada edasi suhelda kurtide, vaegkuuljate ja tummadega. Maski valmistamisel osales ka Relab de Liège, kes aitas materjale laseriga niimoodi lõigata, et kangas läbipaistva osa küljest lahti ei tuleks.
Perthi muuseum ja kunstigalerii, Šotimaa – „COVID-19 meie juures“
Rulatamisega on lõpp
Kui Ühendkuningriigis 2020. aasta märtsis liikumispiirangud välja kuulutati, jäi peaaegu kogu elu seisma. Lõpetada tuli ka populaarsed vabaajategevused. Tühi trikipark, South Inch, Perth, Šotimaa.
Härjapõlvlased ja vikerkaared
Kohe, kui liikumispiirangud kehtestati ja lapsed koduõppele jäeti, hakkasid pered koduakendele loomingulisi kaunistusi meisterdama. Seeläbi väljendati oma lootusi, aga ka hirme.
Grafitikäsud
Umbes kaks kuud pärast liikumispiirangute kehtestamist ilmusid üleüldise mõistva suhtumise taustale ka esimesed märgid rahulolematusest. Need grafitid ilmusid Inveralmondisse (Perth, Šotimaa) Almondi jõe kiirteesilla alla (A9).
Liikumispiirangute kriidimärgid
Liikumispiirangute ajal avastasid kodude lähedusse sunnitud lapsed vanu mänge. Mitmel pool ilmusid kõnniteele kriidijoonistused ja keksukastid. Need on üles pildistatud Perthi kesklinnas Šotimaal.
Maalitud kivid
Vahetult enne liikumispiirangute lõppu hakkasid lapsed solidaarsuse ja empaatia märgina oma koolide juurde maalitud kivikesi koguma.
Need kivikesed on osa ühistel jõududel valminud koroonaaegsest kiviussist Moncrieffe’i algkooli juures Perthis Šotimaal.
Ungari vabaõhumuuseum – „Virtuaalne maskinäitus“
"Budapest"
Kui inimesed maske varuma hakkasid, otsustasin ka mina endale kaitsemaski soetada. Ainult mina tahtsin mida erilisemat. Sõelale jäi keskaegse katkutohtri mask. Mõtlesin, et kui see keskajal toimis, peab see ju nüüdki abiks olema. Ma sain selle aprillis veel õigel ajal kätte ning kasutasin seda nädal aega toidupoes, tänaval ja ühistranspordis. Kõik jäid minu ümber alati vait, inimesed hakkasid kartma. Mulle helistavad siiani professionaalsed fotograafid, kes kutsuvad mind välja pildistama. Pandeemia või mitte, aga huumorimeelt ei tohiks kaotada! Olgu see siis pealegi natuke morbiidne.
"Mosonmagyarórvár"
13. märtsi õhtul anti teada, et järgmisest esmaspäevast on koolid suletud. Me kõik arvasime, et see kestab ainult nädala või paar. Kuidas me küll eksisime!
Need maskid on linasest. Laste omad on värvilised ja ülejäänute omad valged, kolmekihilised. Loodetavasti läheb elu varsti tavalistesse rööbastesse tagasi. Praegu ongi juba parem. Me saame isegi suvelaagrisse minna ja jälle sõprade seltsis aega veeta!
"Mezőkövesd"
Minu pulmamaski õmbles valmis kohalik rätsep. Meil oli kiire, sellepärast puuduvad sel tikandid. Meil on muidu matyó juured, meie naised on põlvkondade viisi kauneid kleite ja kaunistusi tikkinud.
21. märtsil abiellusin ma Mezőkövesdis oma armsama Beáta Görzsönyga, kellest sai siis Beáta Kiss :). Ohutuse huvides kutsusime me pulma ainult paar külalist. See hetk jääb mulle meelde väga veidra, aga ka erilisena.
"Debrecen"
Kohalikes uudistes ja internetis kirjutati, et valitsus palub inimesi appi kodus maske õmblema. Me saatsime registreerumiseks maili ja saime Debreceni ühest kogukonnakeskusest vastuse. Siis toodi meile koju materjalid, kummipaelad ja lõiked. Edasi oli juba lihtne. Mu mees joonistas lõikeid, poeg, kelle töövõime ei ole 100%, lõikas neid välja ja mina õmblesin. Me valmistasime mõne päevaga enam kui 150 maski. See oli lõbus ja ka kasulik!
Hispaania riiklik antropoloogiamuuseum Madridis – „Koroonaprojektid“
Palusime külastajatel saata meile endast maskiga pilte. Maskikandmine on nüüd kohustuslik ja see teeb inimesed avalikus ruumis täiesti teistsuguseks. Juuli 2020.
Palusime inimestel ette kujutada, et nende maja on muuseum, ning valmistada meile liikumispiirangute ajal video oma lemmikesemest. Alfonso rääkis meile mütsist, millega tal seondub palju koduseid mälestusi oma päritoluriigist Mehhikost. Aprill–mai 2020.
Liikumispiirangute ajal tegi muuseum koostööd enam kui 20 antropoloogiga, kes olukorda erialase pilgu läbi kirjeldasid ning prognoosisid, milliseid muudatusi pandeemia inimeste elus kaasa toob. Nende artiklid on avaldatud muuseumi veebisaidil. See pilt käib Álvaro Alconada artikli „Suspendidos en un tiempo de reflexión“ juurde.
Pildil on kiri „Ära puutu mind, mul võib viirus olla!“. Mai–juuni 2020.
Kui hispaanlastel kästi koroonaviirusest hoidumiseks nädalateks koju jääda, oli aken järsku nende ainus võimalus välismaailma, kodutänava ja naabruskonnaga kontaktis püsida. Seepärast palusime inimestel saata meile aknateemalisi pilte. See Ana aknast tehtud pilt näitab, et vikerkaar võib rõõmu tuua isegi luku taha. Aprill–mai 2020.
Palusime oma publikul saata meile fotosid ka sellest, kuidas nad pärast kuudepikkust eemalolekut kogukonnaellu naasid. Ángel saatis meile pildi sellest, kuidas ta üle tüki aja esimest korda kirikus käis. Juuni 2020.
Soome Rahvusmuuseum – „Fotokogu“
Organisatsioon „Hurstin apu“ jätkas ka koroonapandeemia ajal vaestele ja ebakindlas olukorras inimestele Helsingis Kallios toiduabi andmist, 17. aprill 2020. Piirangute tõttu loobuti järjekordade süsteemist ning inimesed tulid toidu järele oma valitud ajal. Heategevusorganisatsioon jagab abivajajatele aastaringselt söögi- ja rõivapakke ning korraldab ka mitmesuguseid üritusi.
Sloveenia etnograafiamuuseum – „Koroonaviiruse naljad“
Sloveenia etnograafiamuuseum on sotsiaalselt vastutustundlik asutus, mis soovis inimestele koroonaviiruse pandeemias abiks olla. Seepärast asus muuseum koguma koroonaviiruse kohta liikvele läinud anekdoote. Nii taheti inimesi rõõmustada, et kergendada nende igapäevamurede koormat ja leevendada haiguse, isolatsiooni ja üksilduse põhjustatud hirmu ja ärevust.
Samas püüdis muuseum kajastada ka ühiskonna meeleolu ning huumor on teadupärast osa meie vaimsest kultuuripärandist. Üks anekdoot väidab näiteks, et ringlevate naljade arvu järgi otsustades on tegemist maailma ajaloo kõige lõbusama pandeemiaga. Teine leiab, et koroonaviirusega seotud naljad levivad kiiremini kui viirus ise.
Kahe kuuga kogus muuseum enam kui 1000 anekdooti. Neist osa projitseeritakse praegu arvutiga muuseumi peasaali seinale. Lisaks on naljatahvlid muuseumi ees õues, kus anekdoote iga nädal vahetatakse. 20. juunil 2020 toimuvaks suviseks muuseumiööks korraldas muuseum ka koroonahuumori teemalise näituse „Koronski humor“.
Iirimaa Monaghani maakonna muuseum – „Meie mälestused“
Museum of Ethnography, Hungary - “Quarantine Objects”
Tikitud kannikesega mask
„Ma armastan väga tikkida ning tean, kui aeganõudev see on. Ma tikin vabal ajal palju. See mask on kahekihiline ja käsitsi tehtud. Kannikesed valisin sellepärast, et esiteks on kannike varane kevadlill, mis õitseb umbes samal ajal kui pandeemia Ungarit tabas. Teiseks on see taassünni ja lootuse sümbol ning tähistab seega ka lootust, et me saame viirusest jagu.“
Tehnoloogia ja loovus
„Nii mina kui ka mu abikaasa pidime karantiini ajal kodutööle jääma. Minu igapäevarutiin on ühtlaselt tegus. Tema töökoormus on aga väga kõikuv ja seejuures kontrollitakse teda rangelt. Aeg-ajalt kontrollitakse ka seda, kas tema ekraan on kasutuses. See on väga tülikas, kui tal parajasti tööd ei ole, aga majas tahaks palju asju tegemist. Sellepärast võtsime me kasutusele sellise vardasüsteemi. Mina teen tööd ja hoian samal ajal ka tema ekraani käigus.“
Tähenduslikud maskid
„Kui pandeemia Ungarisse jõudis, läksid inimesed maskide ostmisega hulluks. Sellepärast tundus mulle ainuõige enda omad ise valmis meisterdada. Mul oli plaan leida kvaliteetne puuvillane T-särk ning teha selle seljaosast valmis 6 maski.
See pilt on minu jaoks väga tähenduslik, sest Itaalia on mu lemmikriik ning ühtlasi oli see kõige esimene koht, mida viirus Euroopas tabas. Itaalia keeles on väljend „dare una mano“, mis tähendab kellelegi abikäe ulatamist. Selle T-särgi puuduolev varrukas sümboliseerib saamatajäänud abi, mida oleksid Itaaliale pidanud pakkuma kõik need riigid, kelle turistidele selliseid kaupu peamiselt toodetaksegi“.
Triikimislaud
„Meil on see triikimislaud olnud juba kümme aastat, aga viimase seitsme nädala jooksul on selle tähtsus meie elus tunduvalt kasvanud.
Nimelt õpib mu laps klaverit ning selleks, et õpetaja näeks ka veebitunnis nii tema rühti kui ka sõrmi, tuli sülearvuti kuidagi klaveri lähedale paigutada. Triikimislaua kõrgust saab ise reguleerida, nii et see osutuski ideaalseks lahenduseks. Kunagine ost on end ainuüksi sellepärast kuhjaga ära tasunud.“
Taani rahvusmuuseum – „COVID-19 ja digitaalne kunst“
Mine koju!
Lihavõttepühade ajal suundusid Taanis paljud hõredalt asustatud maapiirkondadesse matkama, kuigi tegelikult käskis riik inimestel koju jääda. Üks maaelanik ei kiitnud võõraste tulekut heaks ning pani tee äärde sildi „Mine koju!“ Hiljem pidi ta sildi maha võtma, sest see ärritas tema naabreid.
Taani Vesthimmerlandi muuseum – „Koroonaaja päevapildid“
Õde
Muuseumini jõuavad iga päev lood inimestest, kelle maailm on pea peale paisatud. Charlotte Høj Opheim-Winje on ortopeediale spetsialiseerunud operatsiooniõde, kes pidi järsku hakkama paaripäevase koolituse järel Farsø haiglas hoopis koroonapatsientide eest hoolitsema. Nüüd jõuab tema lugu ka tulevaste põlvedeni.
Neto
Supermarketite ja toidupoodide ees pandi klientidele südamele, et nad üksteist ja poepersonali hoiaksid ja kellelegi liiga lähedale ei läheks. Ühtlasi tuletasid poed inimestele meelde, et neil ei ole põhjust liiga palju kaupa kokku osta, sest seda tuuakse iga päev juurde. Muuseumi hinnangul on märgid ja hoiatused selle eriolukorra oluline tahk. Hiljem jõuavad osad neist ka muuseumi püsikollektsiooni. Lisaks teeb muuseum koostööd linnavalitsusega, kes edastab muuseumile otsuste kokkuvõtteid ja oluliste dokumentide koopiaid.
Tegelikkus
Desinfitseerimisvahend, kummikindad ning õpetus, kuidas supermarketis käituda ja kui palju inimesi võib korraga poes viibida. Sisseostude tegemine muutus järsku tundmatuseni – ning ohtlikuks! See on veel üks korduv teema, millest koroonakriisi ajaloolisi hetki talletada soovivale muuseumile palju teada antakse. Muuseumi jaoks on äärmiselt oluline, et kõik muutused kajastatud saaks.
La Fonderie – „Karantiinielu“
Pesukuivatustuba
Minu abikaasa (see, kes valis ostukoti) teeb kodus kaugtööd meie kontorinimelises toas. Seega jääb minule elutuba ja söögituba. Kusjuures meie kontor ei olnud varemalt ainult kontor, vaid see on olnud ka klaverituba, laulutuba, arvutituba, maalimistuba ja iga paari-kolme päeva tagant ka pesukuivatustuba.
Plume ja mina elame seega nüüd tegelikult söögitoas ja pesukuivatustoas. Ma lohutan ennast sellega, et karantiini ajal ei ole enam vähemasti vaja triikida, nii et õnneks ei ela me vähemalt triikimistoas!
Mobiiltelefon
Mobiiltelefon on muutunud karantiini ajal minu jaoks äärmiselt oluliseks, sest pere ja sõpradega räägin ma nüüd eelkõige telefonitsi. Ka oma õpetajaga suhtlen ma praegu telefoni teel.
Mu mobiil läks aga viimasel nädalavahetusel enne karantiini katki ja mul õnnestus uus osta veel päris viimasel hetkel, kolmapäeval, kui kõik poed pidid juba lõunast uksed sulgema. Mina jõudsin poodi kell 11. Vedas!
Rumeenia kaasaegse kunsti muuseum – „Kunstiülikooli UNARTE karantiiniaegne kunstilabor“
Lõks 2020 / Mind ei ole kohal 2020
„Mu vanemate maja on küll palju suurem kui see kööktuba, kus ma Bukarestis enne karantiini elasin, aga sellegipoolest on mul tunne, et ma olen vangis suures loomaaiapuuris, kus on loomale loodud küll tema tüüpilist elukeskkonda imiteerivad tingimused, aga lõppkokkuvõttes on tegemist ikka vanglaga.“
Kodu on kõikjal: Õue ei ole, 2020 / Me helistame teile, 2020
„Kahjuks on see korter praeguste asjaolude tõttu mu ainus kodu. Joonistades unustan ma selle mõneks ajaks ära ja saan end mõelda teistesse, tuttavatesse kohtadesse. Mu tööd õhkavad küll üksildust ja igavust, aga tegelikult on praegune aeg minu meelest kunstiliseks arenguks ja edasiseks väga kasulik.“
Eneseisolatsiooni päevik, väljavõte, 2020
„Seeria „Mis päev on?“ sisaldab väljavõtteid lakoonilisest eneseisolatsiooni päevikust, mis kajastab mu isiklikke, umbes kuu aega kestnud püüdeid pandeemia oludega kohanduda. Projekt algas koolitööna, aga see osutus üldse kõige terapeutilisemaks tegevuseks, millega ma nende kuude jooksul tegelesin.
Päevikus on kaks osa, neist esimene üritab vastata küsimusele „Kus ma olen?“ ning kirjeldab mu psühholoogilist seisundit selles uues ja seniolematus nelja seinaga piiratud tegelikkuses. Teise osa teema on „Kus ma tahaksin olla?“ ning see kirjeldab nostalgilisel viisil väikesi, omal ajal tavapäraseid tahtmisi, mis ikka veel aeg-ajalt esile kerkivad.“