Fake for Real
Võltsimise ja võltsingute ajalugu
(OKTOOBER 2020 - JAANUAR 2022)
Selle näituse teema on võltsimine ja võltsingud läbi aegade – antiikajast tänapäevani. Võltsimisel on pikk ajalooline traditsioon, igast ajastust leiab aga isemoodi võltsinguid. Huvitaval kombel näib inimestel olevat üleüldine kalduvus teatavaid võltsinguid tõeks pidada.
Alustades iidsest tavast kustutada sobimatuks kuulutatud inimeste nimed ametlikest dokumentidest (Damnatio memoriae ehk „mälu needmine“) kuni teaduse, ajaloo ja kunsti võltsimiseni ning nüüdisaegsete võltskaubamärkide ja libauudisteni – näitusel on selle kõige kohta rikkalik valik esemelisi tõendeid, mis pärinevad 20 Euroopa riigi mainekatest muuseumidest.
Vaatajana saate kaasa mõelda ja arutleda, kuidas õigel ja valel vahet teha, saate veenduda kriitilise mõtlemise vajalikkuses. Teile peaksid avanema ajaloolised tõsiolud, mis aitavad selgitada võltsingute sündi, tausta, mõju ja ilmsikstulekut.
Näituse „Fake for Real“ virtuaalekskursioon 1
Näitus „Fake for Real“ räägib võltsimisest ja selle ajaloost ning tutvustab võltsingute valmistamise asjaolusid, ajendeid, mõju ja kasutamist läbi aegade. Näituse eesmärk on näidata, et võltsinguid on kasutatud kogu aeg ja et need ei ole iseloomulikud üksnes tänapäevale. Lisaks räägime eksponaatide abil sellest, kuidas ise mitte pettuste ja eksitamise ohvriks langeda.
Selles videos arutame, milline oli vanasti usuliste veendumuste näiliselt kindel maailm ja kuidas said inimesed oma uskumustes kindlad olla. Poliitika ja religioon on sajandeid teineteise võimu- ja õigusepürgimusi vastastikku toetanud. Kuna aga alati võltsitakse seda, mida parajasti kõige väärtuslikumaks peetakse, haakus ka keskaja Euroopa meistervõltsijate tegevus eelkõige religiooniga.
Inimesed on alati tahtnud maailma avastada ning seda enda jaoks mõtestada ja lahti seletada. Nende püüdluste teenistusse rakendatakse kõik parajasti olemasolevad teadmised ja oskused. Selles videos räägimegi võltsingutest, mis seonduvad eurooplaste silmaringi avardumisega nii maadeavastuste ajal kui ka tänapäevaste teadussaavutuste kontekstis.
Selles videos räägime sündmusterohkest rahvusriikide tekkimise ajast. 18. ja 19. sajandil toimusid Euroopas suured ja murrangulised muutused. Vanad impeeriumid lagunesid ja nende asemele tekkisid uued rahvusriigid. Sellega seoses räägime patriotismi õhutavatest võltsingutest, vandenõuteooriatest ja Dreyfusi kohtuasjas kasutatud võltsitud asitõenditest.
Näituse „Fake for Real“ virtuaalekskursioon 2
Tihti öeldakse, et tõde on sõja esimene ohver. Selle aforismi autor on küll teadmata, kuid väites endas on sügav mõte. Selles videos räägime sõdadest, sõdade ajal kasutatud võltsingutest ning üllatel ja eetilistel eesmärkidel kasutatud sihipäraselt järele tehtud esemetest.
Selles videos räägime juhtudest, kus võimulolijad on soovinud kellegi mälestust ajaloost kustutada. Miks selleni on laskutud ja kas see on üldse võimalik?
Sarja viimases videos keskendume tänapäevale ning inimeste väljendusvabadusele. Kas õigus absoluutselt kõike kirja panna ja avaldada peaks ikka olema piiramatu või tuleks seda kuidagi reguleerida? Kas väljendusvabadust tuleb alati kaitsta või on mõned seisukohavõtud selleks liialt destruktiivsed? Viha õhutamisest ja libauudistest räägitakse tihti küll eelkõige interneti kontekstis, kuid need nähtused ei ole sugugi uued...
Näitus „Fake for Real“ ja inimõigused – jalutuskäigud kuraatoritega
Vaatame 2020. aasta inimõiguste päeva puhul pisut teise pilguga näitust „Fake for Real“, et mõtiskleda sõnavabaduse, libauudiste ja valeteabe üle Euroopa ajaloos.
Teises inimõiguste päeva puhul valminud videos räägime näituse „Fake for Real“ eksponaatide abil Dreyfusi afäärist ja sellest, kuidas juudivastasus takistas õiglast kohtumõistmist ning päädis rahvusvahelise skandaaliga.
VÕIM JA USK
Milllega saab võimu seadustada? Ammustest aegadest saadik on poliitika ja religioon teineteise võimu- ja õigusepürgimusi vastastikku toetanud. Rooma keisrid ülendati jumalateks, paavstid olid ka ilmaliku võimu kandjad, pühakute säilmed andsid pühamutele kaalu ja mainet. Vähimagi veata keiser, ilmeksimatu paavst, ihulikult kohal olev vägev pühak – kõik see on ju natuke liiga hea, et tõsi olla? Õnneks ei pea me mineviku valesid kordama. Vaprad ja uudishimulikud uurijad on tõsiasjad päevavalgele toonud.
Keiser Geta marmorportee, mida on peitliga lõhutud pärast seda, kui Geta suhtes hakkas kehtima damnatio memoriae - Rooma impeerium, u 200 pKr
Roomas püüti ühendada religiooni ja poliitilist võimu ning keisri ülistus tipnes tema jumalustamisega – jumalikuks ja surematuks kuulutamisega. Seevastu ajaloost mahakustutamine oli rängim võimalik karistus. Uusajal võeti selle tava kirjeldamiseks kasutusele mõiste damnatio memoriae („mälu needmine“). Hukkamõistu pälvinud isiku nimi kustutati dokumentidest, tema testament tühistati ja tema kujutised hävitati. Näiteks keiser Geta puhul, kes mõrvati oma venna ja kaaskeisri Caracalla käsul, oli ainuüksi tema nime nimetamine surmanuhtlusega karistatav kuritegu.
Breviaaris olev illustratsioon, millel on kujutatud Püha Martiali tunnistamas Jeesuse leivaimet (leiva rohkendamine näljase rahvahulga toitmiseks) - Burgundia, pärast 1481. aastat
Kroonikakirjutaja Adémar de Chabannes väitis, et 3. sajandil elanud ja Limoges’i maetud piiskop Püha Martial oli tegelikult üks apostlitest. Adémar suutis paljusid selles veenda ja see aitas tõsta Limoges’i Saint-Martiali kloostri mainet, kuni Chiusast pärit rändmunk Benedictus Adémari väite kahtluse alla seadis, sest varasem kristlik pärimus ei kinnitanud seda.
MAAILMA MÕISTMINE
Trükipressi leiutamisega algas uus ajastu, kus inimestele kättesaadava informatsiooni hulk paisus enneolematult suureks. Kuid kvantiteet ei aidanud siis ega aita ka praegu kindlustada kvaliteeti – informatsiooni paikapidavust. Kuulsushimulised ja rahaahned tegelased pakkusid uudistejanus publikule kõhklemata valeteavet. Isegi teadusuuringute ajaloost võib leida tahtliku võltsimise näiteid. Võimalus midagi valeks tunnistada ei ole aga teadusliku meetodi puudus, vaid väärt omadus, mis eristab seda teistest maailma mõtestamise süsteemidest.
Ningyo ehk „inimkala“ - Jaapan, 1800–1823
Kartograafid ja kirjamehed illustreerisid oma töid sageli merekoletiste ja fantastiliste elukate kujutistega. Väideti, et need olendid olevat end meremeestele näidanud või koguni neid rünnanud. Isegi Kolumbus kinnitas, et oli näinud kolme merneitsit kes, kes „ei olnud mitte nii nägusad, nagu neid piltidel kujutatakse“. Jaapani „merineitseid“ eksponeeriti Euroopa ja Ameerika kuriositeetide kabinettides ja muuseumides veel 19. sajandil. Jaapani uskumuste kohaselt on ningyodel müstilised võimed. Puitraamile kinnitatud papjeemašee ja puuvill; viimistlemiseks on kasutatud (veise)soolt, inimjuukseid, haikala lõualuu tükke ja kalanahka.
„Malleus Maleficarum“ („Nõiahaamer“) – nõiakunsti ja nõidade vastane käsiraamat - Frankfurt, 1588
Trükipressi leiutamine 1440. aasta paiku tõi kaasa info- ja väärinfotulva. Kontrolli puudumine trükisõna sisu üle tekitas juba siis ärevust, mida võiks ehk võrrelda tänaste muredega valeuudiste, moonutatud tegelikkuse ja vaenukõne levitamise pärast. Trükirevolutsioonil oli palju ohvreid. Suur menu oli nõidumise ja nõidade vastastel väljaannetel, millega rohkem kui kahesaja aasta vältel õhutati nõiduses kahtlustatavate inimeste massilist tagakiusamist ja hukkamist. Samal ajal kasvas kirjaoskajate eurooplaste hulk ning lugejad said raamatutest, lendlehtedest ja ajalehtedest innustust ka kodanikuvabadusi nõuda ja ajaloo kulgu muuta.
Anonüümne laimukiri, milles süüdistatakse proviisor David Welmani nõidumises ja libahundiks käimises - Lemgo, 1642
Ühe kohaliku vaidluse järel ilmus Lemgo linnas (Saksamaa) välja rohkesti samalaadseid sedeleid. Pärast kahte kohtumõistmist Welman hukati.
Piltdowni inimese
Empiirilistel uuringutel põhinev teadus püüab esitada fakte. Paraku leidub ka teadlaste töödes eelhoiakute ja erapoolikuse märke. On ka teadlasi, kes uurimistööd ja -tulemusi omakasu huvides tahtlikult väärastavad. Üks neist oli Charles Dawson, kes 1912. aastal esitles enda võltsitud nn Piltdowni inimese säilmeid. Paleontoloogid nägid neis kinnitust oma teooriatele ja nii kulus neli aastakümmet, enne kui pettus paljastati. Pettuse tuvastamine tõendab aga teadusliku meetodi tugevust. Erinevalt religioonist või ideoloogiast on teadusandmeid võimalik ümber lükata või tõestada.
ÜHENDAMINE JA LAHUTAMINE
Väljamõeldised ja võltsingud olid 18. ja 19. sajandil võimsad etnilise ja rahvusliku identiteedi loomise vahendid. Tõeliste ajalooliste avastustega segatud patriootlikud väljamõeldised tugevdasid rahvuslikke liikumisi kogu Euroopas. Uueaegse riigi loomiseks oli vaja ühist ajalugu, aga ka ühiseid vaenlasi. Ühiskonna patuoinaste tekitamiseks ja hukkamõistmiseks kasutati võltsitud dokumente, vandenõuteooriaid ja õigusemõistmise väänamist, millel olid laastavad ja pikaajalised tagajärjed.
„Ossiani luigelaul“, Johan Frederik Clemensi vasegravüür - Kopenhaagen, 1787
Ajalugu, kirjandus ja kunst said 18. ja 19. sajandi Euroopas olulisteks poliitilisteks rahvusliku identiteedi loomise vahenditeks. Nõuti „lünkade täitmist“ ja see ajendas hulgaliselt võltsinguid. Iga uue „avastusega“ nihutati oma riigi ja rahvuse ajaloo algust kaugemasse minevikku ja kinnitati oma kultuurilist paremust. Nii mõnelgi pool leiti ka oma Homeros, kelle lugudest selgus, et see siin – nimelt see maa ja rahvas – ongi indoeuroopa tsivilisatsiooni häll. Niisuguste lugude mõju oli suur ja jäi püsima ka siis, kui need olid väljamõeldiseks tunnistatud.
Czech translation of the Protocols of the Elders of Zion - 1925
A conspiracy theory maintains that some covert, highly influential group of people is the cause of dramatic and seemingly inexplicable events. The Protocols of the Elders of Zion, published in Tsarist Russia in 1903, claimed to uncover Jewish plans for world domination. This forgery in the form of a conspiracy theory became the most influential antisemitic text of the past hundred years. Although it was soon debunked, the ideas spread, with devastating consequences.
„Reeturi ajalugu“, Dreyfusi juhtumit kirjeldav plakat - Prantsusmaa, 1899
1894. aastal ilmus välja dokument, milles pakuti Prantsusmaa sõjasaladusi Saksamaale müügiks. Selline kuritegu ei saanud jääda karistamata! Kiiresti algatati kohtuasi Alfred Dreyfusi vastu, kes oli toona Prantsuse kindralstaabi ainus juudi päritolu ohvitser. Võltsitud dokumentide, „salatoimiku“ ja kahtlaste nn ekspertarvamuste põhjal mõisteti Dreyfus süüdi riigireetmises ning teda karistati degradeerimise ja Prantsusmaalt alatiseks väljasaatmisega. Dreyfusi afäär lõhestas Prantsuse ühiskonda, õhutas antisemitismi ja paljastas kohtusüsteemi erapoolikuse, mida oli võimalik kurjasti ära kasutada.
SÕDA
Keegi on kunagi öelnud, et tõde on sõja esimene ohver. Tõsi on, et sõjas võetakse appi ka vale ja pettus. Teise maailmasõja ajal muutus kogu Euroopa lahinguväljaks ning valikul, keda usaldada ja keda mitte, olid tihti elumääravad tagajärjed. Totalitaarsete režiimide varjatud ja valgeks räägitud kuritegude kohta tõe väljaselgitamine jäi sõjajärgsete aastakümnete ülesandeks.
Vahendid, mida vastupanuliikumine kasutas Amsterdami isikutunnistuste keskuses isikut tõendavate dokumentide võltsimiseks - Okupeeritud Madalmaad, 1941–1944
Pliiats, kummitempel, kirjutusmasin ja atsetoon aitasid üksikutel julgetel Teise maailmasõja ajal päästa tuhandeid inimesi. Natsirežiimil oli kõigis okupeeritud Euroopa osades täpselt toimiv haldusaparaat, mis võimaldas tuvastada, välja saata ja hävitada miljoneid juute ja kõiki teisi, keda peeti ebasoovitavaks. Kui inimesel õnnestus saada uus identiteet, võis ta koonduslaagrisse saatmisest pääseda. Võltsitud dokumendid olid abiks sabotaažiaktide ja luureoperatsioonide korraldamisel. „Õigete“ dokumentidega oli võimalik ületada riigipiire, võltsitud toidukaart võis aga päästa näljasurmast.
Madalmaade vabastamisel kasutatud langevarjunukk - 1945
Langevarjunukke kasutasid esimesena tõhusalt 1940. aastal Belgiat ja Madalmaid okupeerinud Saksa relvajõud. Nendega juhiti tähelepanu kõrvale päris-langevarjurite maandumiskohtadest. Nukud olid määratud iseenesest lagunema ja neid on väga vähe säilinud.
VÕLTS JA TULULIK
Tahtmine kasu lõigata on läbi ajaloo olnud üks peamisi võltsingute tegemise põhjusi. Kunstiteoseid, luksuskaupu, laiatarbekaupu ja raha võltsitakse just rahalise kasu saamiseks. Võltsitakse seda, mida paljud inimesed väga endale tahaksid, näiteks Hollandi vanade meistrite maale või Louis Vuittoni firma käekotte. Sellest on saanud tänase globaliseerunud tarbimisühiskonna oluline koostisosa. Kuid võltsingute menu tõendab ka inimese täitmatut tahtmist osta ikka „rohkem, odavamalt ja uuemat“, nagu tõendab Tšehhi eksperiment „Tšehhi unelm“ („Český sen“) ja sellest tehtud samanimeline dokumentaalfilm.
Han van Meegereni maalitud „Kristus ja abielurikkuja naine“ - Madalmaad, 1942. aasta paiku
Hermann Göring maksis selle pildi eest 1 650 000 kuldnat, olles veendunud, et ostab 17. sajandi kunstniku Johannes Vermeeri maali. Han van Meegeren teenis oma maalide Hollandi vanade meistrite tööde pähe müümisega miljoneid. Ta pettis ära nii kunstiasjatundjad kui ka natsidest kunstikogujad. Pärast sõda, kui teda ähvardas süüdistus sakslastega koostöö tegemises, võttis ta omaks väiksema süüteo – maalide võltsimise. Siis sai temast korraga rahvuskangelane: oli ta ju koguni Göringi haneks tõmmanud! Aga mine tea, võib-olla oli endale soodsa avaliku maine loomine tema viimane suur kunsttükk! Õli lõuendil.
Traditsioonilist Burberry stiili jäljendav toaking
Võltsijad kasutavad julmalt ära sellise tarbija silmakirjalikkust, kes tahab ikka rohkem, odavamat ja uuemat, kuid ihaldab samal ajal staatust, ainulaadsust ja autentsust. Ja mida rohkem võltsinguid avastatakse, seda enam näib võltsimine õilmitsevat! Samas näiteks iroonilised ostlejad eelistavad „ehtsale“ just võltsingut, käsitades seda kapitalismivastase mässu vormina, teised jälle rahustavad oma südametunnistust sellega, et ostavad ehtsa asendajaid – kunstkarusnahka, sünteetilisi teemante ja vegannahka.
Võltsimatu pangatäht, Roger Pfund - Genf, 2012
Raha võltsimine on maailma peaaegu kõige vanem amet ning seda on tehtud sama kaua, kui raha kasutatakse. Antiikajal seisnes valeraha tegemine selles, et mündisulamisse pandi vähem väärismetalli ja see kaeti siis ainult õhukese kulla- või hõbedakihiga. Mündivermimise ja trükitehnoloogia areng sundis aga ka valerahategijaid uusi võimalusi otsima. Paberraha tootmine ja järeletegemine nõuab mündivõltsimisest tunduvalt suuremaid käelisi ja tehnilisi oskusi ning rahatrükkijad ja võltsijad üritavad üksteisest pidevalt sammu võrra ees püsida.
Valerahategijad peavad disaini ja teaduse arenguga kogu aeg sammu pidama. Seni kõige võltsimiskindlamal rahatähel kasutatakse kõige moodsamaid olemasolevaid turvaelemente – turvatinti, hologrammiriba, optiliselt muutuvat trükki (SPARK®), läbipaistvat polümeersubstraati ja Roger Pfundi keerukat graafikat.
KAS TÕEJÄRGNE AJASTU?
Sõnaühendiga „tõejärgne ühiskond“ iseloomustatakse kultuuri, kus avalikku arvamust kujundavad pigem emotsioon ja isiklikud veendumused kui faktid. Selle kõige ilmsemaks tunnusjooneks loetakse sageli valeuudiseid.
Valeuudised ei ole aga mingile konkreetsele ajajärgule ainuomane nähtus. Praeguse olukorra eripära seisneb ainult selles, et tänased moodsad sidevahendid, eelkõige internet, võimaldavad sedalaadi teabe kiiret levikut ja levitamist üle maailma. Lugematutest eri allikatest pärit informatsiooni ülikülluse tõttu on sageli raske kindlaks teha, mis on õige, mis vale ja kas allikas on usaldusväärne.
Õnneks ei ole see siiski päris võimatu. Fakte aitavad väljamõeldisest eristada ja keerukates maailma asjades orienteeruda kriitiline meel, esmamuljes kahtlemine, teadlikkus omaenda eelarvamustest ja teabeallika tõsiseltvõetavuse kindlakstegemine.
COVID-19 pandeemia aegne infodeemia
Maailma Terviseorganisatsiooni sõnul tõi SARS-CoV-2 puhang ja sellele reageerimine kaasa ulatusliku infodeemia ehk informatsiooni ülekülluse. Kuna osa levivast teabest on täpne, aga osa mitte, on inimestel raske leida usaldusväärseid allikaid ja hädavajalikke pidepunkte.
Mis täpselt on infodeemia ja kuidas on see seotud COVID-19 pandeemiaga? Organisatsiooni EU DisinfoLab esindaja Alexandre Alaphilippe arutleb intervjuus asümmeetrilise teabe, väärinfo ja vandenõuteooriate üle koroonaviiruse puhangu kontekstis. Muu hulgas räägib ta nende nähtuste mõjust ühiskonnale ja meediale ning selgitab, kuidas infodeemia levikut ohjata.
Elu mullis
Sotsiaalmeedia platvormid soodustavad küll inimestevahelisi kontakte, ent samas lukustavad meid ka piiratud infomulli. Meile näidatakse ja tutvustatakse ainult teemasid, mida oleme juba varem vaadanud ja laikinud. Nii tekib hõlpsasti tunne, et meil on ümbritsevast maailmast üsna hea tervikpilt, kuid tegelikult oleme jäänud koos teiste sarnaselt mõtlevate inimestega piiratud meediaruumi lõksu. Kindlapiirilised infomullid ei võimalda arutada erinevaid vaatenurki ega leida ka alternatiivseid infoallikaid, mistõttu võimendavad need valearusaamade levikut ja kasvu.
Tõde või vale?
Kas teie oskate valeinfot ära tunda? Näituse interaktiivses osas saab igaüks püüda kontrollpaneeli abil valeinfot sisaldavaid sotsiaalmeediapostitusi ja uudiseid õigetest eristada. Ekraanil allapoole liikuvatest uudistest tuleb teha valik – päris uudised tuleb alles jätta, ent valeinfo tuleb roheliste kuulidega õhku lasta enne, kui see ekraani alaserva jõuab. Väljamõeldiste tegelikkusest eristamiseks tuleb fotode, pealkirjade ja jutukatkete üle hoolikalt järele mõelda.
Frederick Burr Opperi illustratsioon ajakirjas „Puck“
Ajakirjanikud lugudega, millest mõned on liigitatud libauudiseks. Libauudistest hakati Ameerika ajakirjanduses esmakordselt rääkima juba 19. sajandi lõpus.