Back to top

Bagdadist Brüsselisse: pikk teekond Euroopa Ajaloo Majja

Euroopa Ajaloo Maja näituste külastajaid teenindava üksuse koosseis on väga kirev ja rahvusvaheline. Selles on esindatud 34 rahvust ja 27 keelt (üks meie kolleeg valdab koguni seitset keelt). Abbasi, meie uusima töökaaslase lugu on selline.

Sündisin ja kasvasin üles Iraagi pealinnas Bagdadis. Õppisin seal ülikoolis inglise keelt ja kunstiaineid. 2011. aastal sain tõlkija töökoha USA sõjaväe juures. Sama aasta juulis sõitsin Türki Ankarasse, kus sain tööd tõlgetele ja viisataotlustele spetsialiseerunud ettevõttes. Viis aastat taotlesin Türgis varjupaika, ilma et asi oleks paigast nihkunud. 2016. aastal tulin Belgiasse, sain siin alalise elamisloa ja hakkasin tööd otsima.

Ausalt öeldes olin huvitatud igast võimalikust tööst, peaasi, et põhiline töökeel oleks inglise keel. Läksin Centre Public d'Action Sociale’i (CPAS) prantsuse keele algtaseme kursusele. Õppekavas oli ette nähtud ka Parlamentariumi ühiskülastus. Panin tähele, et seal räägiti välismaalastest külastajatega inglise keeles. Mõtlesin, et äkki saaksin sinna tööle. Mainisin seda meie õpetajale Élodiele, kes küsis vastuvõtulauast järele ja aitas mul saada saalitöötajaid vahendava firma e-posti aadressi.

Kirjutasin otsekohe avalduse ja saatsin selle koos oma CV ja USA sõjaväelt saadud 15 soovituskirjaga teele. Mul oli mitu tööintervjuud ja nüüd olen Euroopa Ajaloo Maja teenindav töötaja.

Soovitan kõigil sellesse muuseumi tulla, eriti mitteeurooplastel, kes leiavad siit mõndagi, mida neile koolis ei õpetata. Näiteks kolmanda korruse väljapanek, püsinäituse osa „Varemeis Euroopa“, on minu jaoks tõeliselt rabav. Ühel pool surm, häving ja näljas inimesed, teisel pool Stalini ja Hitleri taolised diktaatorid, kes said ilmselt karistamatult tegutseda.

Olen väga rahul ja loodan Brüsseli muuseumides töötada pikki aastaid. Soovin vaid, et mu pere kiiresti siia jõuaks. Mul on kaks tütart, Retaj ja Layla, keda ma ei ole näinud 2016. aasta novembrist saadik.