Plakati „Noortepäev“ saamislugu

Leopoldi pargi päeval 10. septembril 2022 toimusid Euroopa Ajaloo Maja ajutisel näitusel „Kui seinad kõnelevad!“ giidiga ekskursioonid, mida juhtisid näitusel osalevad Ukraina, Rumeenia ja Sloveenia kunstnikud. Loe lähemalt nende plakatite taustast.

Eda Čufer

Nii et milline on siis Novi Kolektivizemi nimelise disainerite rühma 1987. aastal loodud üpris inetu plakati saamislugu?

See plakat ei jõudnud kunagi oma kavandatud kohale endise sotsialistliku Jugoslaavia liitriigi tänavate kuulutustulpadel. See pidi propageerima iga-aastast riiklikku noortepäeva Dan Mladosti, millega ühtlasi tähistati Jugoslaavia riigipea Josip Broz Tito sünnipäeva. Riiklik komisjon tunnistas kavandi teiste seas parimaks ja andis heakskiidu selle teostamiseks.

Aga kui ajakirjandus plakatikonkursi tulemustest teada andis, puhkes üleöö skandaal. Keegi insener Grujic avaldas artikli, millest selgus, et föderaalvõimude poolt ametlikult välja valitud ja kinnitatud plakat oli tegelikult plagiaat ning selle aluseks oli Richard Kleini 1937. aasta natslik propagandamaal „Kolmas Reich“. Kleini maalilt oli üle võetud inetu alasti mehekuju, algupärandil olnud natsisümbolid aga asendatud sotsialistliku Jugoslaavia sümbolitega: Saksa kotkas rahutuviga, haakristilipp Jugoslaavia viisnurgalipuga ja natside embleem noortepäeva embleemiga. Grujici paljastus põhjustas tohutu poliitilise segaduse, mis viis põhiseadusliku ja õigupoolest üsna toreda noortepüha kaotamiseni ja kuulutas ette sotsialistliku Jugoslaavia lõplikku lagunemist 1991. aastal.

Et mõista selle 35 aasta taguse sündmuse tähendust ja tähtsust, peame selle seadma ajaloolisse perspektiivi. Eric Hobsbawm nimetas 20. sajandit lühikeseks sajandiks, mis oli kiilutud 1917. ja 1989. aasta vahele ja mida vormisid kaks peamist jõudu – sotsialism ja kommunism. Seevastu 19. sajand oli Hobsbawmi käsitluses pikk sajand, mis hõlmas ajavahemikku 1789–1914 ning mida kujundasid tööstusrevolutsioon, kapitalism ja imperialism.

1918. aastal maailma kaardile ilmunud uus riik Jugoslaavia oli nende suurte ajalooliste muutuste tagajärg. Niisiis on selle plakati saamisloos neli peategelast: sotsialism ja kommunism, fašism ja natsism, Josip Broz Tito ja kunstikollektiiv NSK.

Ilmselt on eelnimetatud ideoloogiad lugejaile juba mõnevõrra tuttavad. Ja kes oli Josip Broz Tito? Endise Jugoslaavia territooriumil peetud sõdades kogus ta juhi ja komandörina kuulsust kahel rindel – võitluses 1940.–1945. aasta natsliku okupatsiooni vastu ning nn esimese Jugoslaavia rojalistlik-kapitalistliku režiimi vastases kodusõjas. Pärast sotsialistide võitu valiti Tito presidendiks ning püsis selles ametis kuni oma surmani 1980. aastal.

Juba 1948. aastal keeldus Tito Stalinile ja Nõukogude Liidule kuuletumast ning algatas poliitilise mitteühinemisliikumise, suunates riigi ainulaadselt autonoomsele kursile ida ja lääne vahel. Tülliminek Staliniga tõi Jugoslaavia kunstis kaasa sotsialistliku realismi kui ametliku stiili hülgamise ning modernismi omaksvõtmise, millest sai Jugoslaavia eripärase sotsialismi ja kommunismi ametlik kultuuristiil.

Nüüd aga mõni sõna kunstikollektiivist NSK. Selle plakati autor, rühmitus Novi Kolektivizem, kuulus suuremasse kunstikollektiivi NSK (Neue Slowenische Kunst), mille asutasid 1984. aastal Sloveenias Ljubljanas kolm rühmitust – 1980. aastal moodustatud muusika- ja kunstirühmitus Laibach ning 1983. aastal loodud kujutavate kunstnike grupp Irwin ja teatrirühmitus Scipio Nasice Sisters.

Nende kolme rühma koondumisel suuremaks kollektiiviks moodustati lisaks disainiosakond Novi Kolektivizem. Mina kuulusin teatrirühma asutajate hulka ja seega sai minust 1984. aastal ka NSK asutajaliige. Suurem osa NSK liikmetest oli sündinud 1961. aastal nagu minagi. Esindasime põlvkonda, mis ei olnud II maailmasõda, natsiokupatsiooni ega kommunistlikku partisanivõitlust enam otseselt kogenud. Meie minevikukujutelma aluseks oli suur jutustus kommunistide kangelaslikust võitlusest, indoktrinatsioon ja propaganda. Me kasvasime pioneerilipu all. Olime Tito noored, kes pidid ehitama kangelasliku ajaloolise võitluse ja suurte ohvrite hinnaga loodud riigile helget tulevikku. 1980. aastal, kui riik oli 42-aastane ja meie umbes kahekümnesed, tulime provintsist linna, ülikooli õppima.

Jääb veel küsida: kuidas oli võimalik, et Novi Kolektivizem võitis 1987. aasta noortepäeva plakatikonkursi? Nende plakat polnud mitte üksnes inetu, vaid omas ajas ka veidralt anakronistlik. Tuleb meeles pidada, et 1980. aastate Jugoslaavia valitsev visuaal-tekstuaalne kunstigrammatika oli modernistlik ning et peatselt kujunes NSKst postmodernismile ülemineku lipulaev. 1987. aastaks oli NSK kunstitava juba kriitiliselt ja teoreetiliselt tunnustatud. Kõige tõhusamalt propageerisid seda nn Ljubljana lakaniaanid – rühm teoreetikuid, kes pakkusid NSK-le kui nähtusele psühhoanalüütilist tõlgendust. Erinevaid, tihti vastandlikke ja vastuolulisi visuaalseid koode ladestades õnnestus NSK-l aktiviseerida kollektiivse alateadvuse uinuvad kihistused, võimendades ühiskonnas sõltumatult eksisteerinud ümberkujundavaid jõude.

Kui Sloveenia noorsoo-organisatsioon (iga Jugoslaavia liiduvabariigi kohustuslik noorte kommunistide kasvulava) alustas järgmise üleriigilise noortepäeva ettevalmistusi, kutsusid Sloveenia kommunistlike noorte juhid täiesti sihiteadlikult Novi Kolektivizemi ja NSK üritust kavandama. Sloveenia kommunistliku parteiga tihedat koostööd teinud noorteorganisatsioon toetas riigis maad võtnud jõulist nõudmist föderaalsete poliitiliste, ühiskondlike ja kultuurireformide järele. NSK avangardistlik radikalism, kunstiline immuunsus ja võime üldtunnustatud narratiive segi lüüa sobis nende nõudmistega suurepäraselt kokku. Siht oli kukutada vanad kommunistid, kes suhtusid mistahes reformitaotlustesse ülimalt kahtlustavalt. Meeleheitlik püüe kangelasliku mineviku müüti alal hoida ajendaski kunstikomisjoni liikmeid „vanu häid aegu“ meenutava esteetikaga plakatit heaks kiitma.

Plakat „Dan mladosti“, Novi Kolektivizem (NK), 1987.