Back to top

Põhiõigused karantiini ajal

Väljendus-, kogunemis- ja liikumisvabadus on Euroopa inimõiguste konventsioonis sätestatud põhiõigused. Euroopa riikides kehtestati aga koroonaviiruse leviku takistamiseks mitmesugused erakorralised meetmed, millega neid järsku piirama hakati. Kriitilisemad kodanikud väidavad, et riigid kasutavad hädaolukorda ära selleks, et suruda läbi kahtlasi õigusakte, millel ei ole COVID-19 vastase võitlusega midagi pistmist. Samas on eurooplased juba näidanud, et on valmis oma õigusi kaitsma, kui demokraatliku ühiskonna nõrgad kohad erandlikes oludes ilmsiks tulevad. 

Üleeuroopalise karantiini esimestel nädalatel valmistas näiteks Kreeka-Austria kunstnik Anna Vasof endale maskiks keraamilise käe. Nii juhtis ta tähelepanu sellele, kuidas pandeemia meid nii reaalselt kui ka sümboolselt lämmatab. „Kõige tavapärasemad COVID-19 põhjustatud haigussümptomid on õhupuudus ja hingamisraskused ning lisaks sellele lämmatab see haigus ka elu paljud teised tahud,“ kirjutas Anna Vasof oma teose selgituseks. 

„Enamikes Euroopa riikides piirati koroonakriisi ajal mitmeid põhiseadusega tagatud inimõigusi ning nii võeti tuhandetelt kodanikelt sotsiaalne hingamisruum. Karantiini ajal pidid paljud viibima kuude kaupa väikestes korterites plahvatusohtlikes olukordades ja eriti naised pidid taluma füüsiliselt või enamasti vaimselt vägivaldseid pereliikmeid. Ellujäämiseks tuli neil vaikida. Avalikku ruumi on ilmunud ka kirurgilised maskid, mis on sotsiaalse distantseerumise kõige selgemad sümbolid. Tekkinud on düstoopne olukord, kus kõige rohkem kardetakse teise inimese lähedust.“

Mustad vihmavarjud

Karantiin ei tähenda, et meeleavaldusteks enam põhjust ei ole. Mõned varem kavandatud meeleavaldused lükati nüüd lihtsalt edasi, teised tõusid päevakorda aga just nimelt hädaolukorra meetmete tõttu. Ainult kuidas siis meelt avaldada, kui rahvakogunemised on keelatud ja avalikud kohad suletud? Õigus meelt avaldada on otseselt seotud kogunemis- ja väljendusvabadusega, mis tähendab, et tegemist on samuti põhiõigusega. 

2020. aasta aprillis pidi Poolas hääletatama seaduse üle, mis oleks muutnud abordi ja seksuaalhariduse seadusevastaseks. Poola naiste õiguste kaitsjad ei saanud aga karantiini tõttu oma sümboliks kujunenud mustade vihmavarjudega tänavatele koguneda. Sellepärast asus näiteks Magda Górecka koos teiste Szczecini meeleavaldajatega hoopis supermarketi järjekorda, sest see oli ainus avalik koht, kus mitu inimest võis korraga koos viibida. Teised kinnitasid oma rõdudele ja akendele mustad vihmavarjud või plakatid. Abordivastase seaduse hääletus lükati lõpuks edasi.

Vihmavari ei ole aga Poola naiste jaoks juhuslik sümbol, vaid on juba kaua naiste õiguste eest võitlemisele viidanud. Hääletusõigust nõudvad Poola sufražetid avaldasid riigipea Józef Piłsudski residentsi ees kõnniteel vihmavarjudega meelt juba 1918. aastal.

Jutustus kahest linnast: pandeemia ja piirid

Kõige rohkem mõjutas karantiin liikumisvabadust. Unustatud piirid taastati ja paljud eurooplased jäid perest kaugele lõksu. Piirilinnade elanikud reageerisid liikumisvabaduse piiramisele loominguliselt – kunsti ja vaikiva protesti abil. 

Näiteks Konstanzi Ülikooli teadur Gruia Bădescu kirjeldas oma kodulinna järsku ilmunud piiriga kaasnenud uut olukorda järgmiselt.

„2020. aasta märtsi keskel kerkis Saksa linna Konstanzi ja Šveitsi linna Kreuzlingeni vahelisele ühisele järveäärsele rohealale metallist piirdeaed. Selle pani püsti Saksa föderaalpolitsei, sest riik oli otsustanud piirid sulgeda. Tara püstitamine tuli Konstanzi-Kreuzlingeni linnastu elanikele üllatusena. Elukaaslased, pereliikmed ja sõbrad jäid eri riikidesse lõksu ning said edaspidi kohtuda üksnes piiritara ääres. Ei olnud harv näha üle tara üksteisel kätt hoidvaid inimesi.“ 

Aprilli alguses otsustas Kreuzlingeni linnavolikogu püstitada veel teisegi tara, et inimesed ei saaks üle aia üksteist puudutada. Kahe tara vahele jäeti suhtlusvahemaa hoidmiseks vajalik distants.

Üsna pea hakati aga piiri sulgemise vastu vaikivaid proteste korraldama. Kõik, keda piiri sulgemine mõjutas või kes tahtsid selle vastu solidaarsusest meelt avaldada, leppisid kokku, et viivad selle juurde mõne meene – foto, kirja, tabaluku või midagi muud. Ainus tingimus oli, et viiakse üksnes positiivsust äratavaid asju, mitte prügi ega midagi provotseerivat.

Seejärel hakkasid pered piiritara eri pooltel piknikke pidama ning loomulikult riputati sellele ka plakateid. Ühel sellisel seisis loosung „Purunenud pered ja natsionalism pandeemia vastu ei aita, seda tara ei ole tarvis“. Teisel oli kiri „Vastabiellunud noorpaar leinab oma abielu, mis jõudis enne selle tara ohvriks langemist kesta vaid 25 päeva!“. 

Piiritara võeti lõpuks maha 15. mail. 

Kirjeldatud näited illustreerivad hästi eurooplaste loovust karantiini ajal kehtestatud põhiõiguste piirangute vastu protestimisel. Oma seisukohtade avaldamiseks leitakse alati mingi viis!

Rohkem näiteid selle kohta, kuidas eurooplased piiride taaskehtestamisele reageerisid, leiab siit.

 

Image credit: Hand mask by Anna Vasof, 2020

GALLERY