„Ossiani luigelaul“, Johan Frederik Clemensi vasegravüür - Kopenhaagen, 1787

Ajalugu, kirjandus ja kunst said 18. ja 19. sajandi Euroopas olulisteks poliitilisteks rahvusliku identiteedi loomise vahenditeks. Nõuti „lünkade täitmist“ ja see ajendas hulgaliselt võltsinguid. Iga uue „avastusega“ nihutati oma riigi ja rahvuse ajaloo algust kaugemasse minevikku ja kinnitati oma kultuurilist paremust. Nii mõnelgi pool leiti ka oma Homeros, kelle lugudest selgus, et see siin – nimelt see maa ja rahvas – ongi indoeuroopa tsivilisatsiooni häll. Niisuguste lugude mõju oli suur ja jäi püsima ka siis, kui need olid väljamõeldiseks tunnistatud.