EUROOPA KUI MAAILMAVÕIM
19. sajand oli revolutsiooniline ajajärk Euroopa ajaloos ning suurte ümberkujunduste aeg kõigis eluvaldkondades. Inim- ja kodanikuõigused, demokraatia ja rahvuslus, industrialiseerimine ja vabaturusüsteemid avasid tee suurte muutuste ja võimaluste ajastusse.
Sajandi lõpuks oli Euroopa ülemvõim maailmas saavutanud oma suurima ulatuse. Kuid süvenevad sotsiaalsed pinged ja rahvusvaheline konkurents viisid 20. sajandi alguses suure konflikti vallandumiseni.
POLIITILISED MUUTUSED
19. sajand oli revolutsioonide ajajärk. Saades innustust 1789. aasta Prantsuse revolutsioonist, astusid inimesed kõikjal Euroopas välja valitsevate ülemkihtide vastu ning võitlesid kodaniku- ja inimõiguste, demokraatia ja rahvusliku sõltumatuse eest.
Rahvuslus võrsus revolutsioonilise nõudena, tõotades kodanikele suuremat demokraatlikku osalust. Kuid rahvuslus oli ka välistav, sest rahvuslikus kujutluses pidi maailm koosnema rahvusriikidest, millest igaühe territooriumil elavad etniliselt ühetaolised inimesed. Mõned visionäärid uskusid siiski rahvuslikke eraldusjooni ületavasse Euroopa ühtsusesse.
Revolutsionäärid kogu Euroopas asusid võitlusse ülemkihi privileegide ja senise korra vastu. Eeskätt 1848. ja 1849. aasta revolutsioonid olid oluliseks tähiseks võitluses võrdõiguslikkuse, enesemääramise ja inimõiguste eest. Need eesmärgid on aktuaalsed veel tänapäevalgi.
1789. aasta Prantsuse revolutsioon oli pöördepunkt Euroopa ajaloos. Olemasolevad poliitilised süsteemid hakkasid mõranema, kui vabaduse, võrdsuse ja vendluse ideaalid levisid kulutulena üle Euroopa. 14. juulil 1789 vallutasid Prantsuse revolutsionäärid Pariisis Bastille' vangla. Sellest sündmusest on saanud korrumpeerunud valitsemisele ja ülemkihi privileegidele vastuhaku sümbol.
Rahvuslikud liikumised pöördusid legendide, müütide ja kuulsusrikka mineviku poole, et luua oma rahvuslik identiteet, mis pidi olema teistest erinev ja ainulaadne. Lipud, hümnid ja sümbolid kuuluvad arsenali, mida rahvuslikud liikumised kasutasid identiteedi kujundamise eesmärgil ja oma välise kuvandi rõhutamiseks.
TURUD JA INIMESED
Aur, suits, tehased ja mürin kuulutasid tööstusliku revolutsiooni algust Suurbritannias. Seejärel levis tööstuslik tootmine, olgugi ebaühtlaselt, üle Euroopa ning meie maailmajagu kujunes ülemaailmseks industrialiseerimise, rahanduse ja kaubanduse keskuseks.
Tehniliste uuendustega pandi alus tööstuslikule progressile, aurujõud andis hoogu rasketööstuse arengule. Tootmismeetodid muutusid põhjalikult ning tuhandete töötajatega suurettevõtetes algas tööstus- ja tarbekaupade masstootmine.
19. sajandi palgatöölistel ei olnud õiguslikku kaitset ega sotsiaalkindlustust. Sageli olid nad sunnitud töötama ja elama kohutavates tingimustes. Nende olukord hakkas paranema alles 19. sajandi lõpus, kui nad järk-järgult saavutasid valimisõiguse.
Industrialiseerimine ja masintootmisele üleminek muutis inimeste töötingimusi kogu Euroopas põhjalikult.
![Painting man woman seated Belgium 19th century](https://historia-europa.ep.eu/sites/default/files/styles/grid_item_large/public/vanaise-4437dig_web_2.jpg?itok=odJMhSgT×tamp=1501423634 ""Portrait de Monsieur et Madame Georges Hobé"")
Tööstusliku revolutsiooniga kaasnenud sotsiaalsete muutuste käigus kujunes välja uus ühiskonnarühm – kodanlus. Majanduslikult sõltumatud, haritud ja üha suuremaid poliitilisi õigusi võitvad kodanlased olid majanduslikke ja poliitilisi muutusi edendav jõud.
TEADUS JA TEHNOLOOGIA
19. sajandi lõpul iseloomustasid Euroopat kiirus, hoogne areng ja progressiusk. Raudtee, elekter, kino, fotograafia ning uued teadus- ja meditsiiniteooriad tugevdasid Euroopa juhtivat rolli alanud tehnikaajastul. Tulevikku vaadati optimistlikult.
Raudteeajastu algus näitas, et tehnika vallas on Euroopa tõusnud maailmas kindlalt esikohale. Industrialiseerimine hoogustus ja pikamaareise võisid endale nüüd lubada kõik ühiskonnakihid.
Teekonna mõõtmisel said aeg ja kiirus vahemaast olulisemaks. Üleeuroopalistest raudteevõrkudest sai kasu eelkõige heade ühendusteedega Kesk-Euroopa, äärealadele jäävate riikide ja inimeste eraldatus suurenes aga veelgi.
Raudtee muutis Euroopa maastikupilti: ehitati tunneleid, viadukte ja sildu varem ületamatute takistuste läbimiseks. 1882. aastal avati Põhja- ja Lõuna-Euroopat ühendav 15 kilomeetri pikkune Gotthardi raudteetunnel, mis oli tollal maailma pikim. Raudteega kaasnes reisijateveo ja turismi kiire areng.
Telegraaf võimaldas pea silmapilkset sidepidamist kaugete kohtade vahel. Ühes linnas toimepandud kuriteost oli kohe võimalik teatada teise linna, niisamuti sai üle maailma kiiresti edastada kaubahindu. Merealused kaablid muutsid sidepidamise kogu maailma hõlmavaks.
19. sajandi lõpu riikide rivaalitsemine ja rahvusvahelised pinged kajastusid ka 1900. aasta maailmanäitusel, kus näitusesaalides eksponeeriti ka relvi ja koloniaalkülasid. See rivaliteet andis järgmisele sajandile sünge näo.
IMPERIALISM
19. sajandil saavutas Euroopa ülemvõimu maailmas. Tööstusrevolutsioon soodustas igati impeeriumide laienemist ja kolooniate arvu suurenemist. Asumaad andsid toorainet ja luksuskaupu, et rahuldada üha kasvavat tarbijanõudlust, tõotades samas tohutuid turgusid ka Euroopa toodetele. Väärkohtlemist ja ebavõrdsust vabandati sellega, et see on paratamatu osa metsikute rahvaste „tsiviliseerimisest“. Orjapidamine järk-järgult kaotati, kuid see asendus sallimatuse ja rassismi uute vormidega.
1914. aastaks valitsesid Euroopa riigid umbes 30 % maailma rahvastiku üle. Eurooplased olid sajandeid olnud seotud meretaguste avastusretkede ja kaubavahetusega, kuid tänu tööstusrevolutsioonile suutis Euroopa oma haaret teiste maailmajagude üle tugevdada.
Berliini konverentsil (1884–1885) osalenud riigid leppisid kokku põhireeglites, kuidas jagada Aafrika manner Euroopa mõjukate riikide vahel. Sellel konverentsil ei osalenud ühtegi Aafrika esindajat. 1900. aasta lõpuks oli Aafrikas veel ainult kolm iseseisvat riiki. Euroopa riigid kujundasid ümber ka Aasia kaardi.
Kolonialismi toetasid ka teatavad Euroopa tehnoloogia saavutused, näiteks kuulipilduja. Põlisrahvaste vastupanu osutus lootusetuks isegi nende arvulise ülekaalu korral, sest neile vastati relvaga, mis tulistas 50 korda kiiremini kui tavaline vintpüss.
Ka Euroopas endas peeti mõningaid rahvaid rassiliselt „vähemarenenuks“ kui teisi. Vastavalt niisugustele rassistlikele arusaamadele kirjeldati neid ühiskondi Euroopa geograafiliste ja sotsiaalsete äärenähtustena ning neid peeti sageli 19. sajandi Euroopa „arenenumate“ rasside elavateks esivanemateks.