EUROOPA VORMIMINE
Mis on Euroopa? Geograafilises mõttes ei ole Euroopa kunagi olnud selgelt piiritletud ala. Meie maailmajaole on nime andnud Vana-Kreeka müüt Europest, mida on aja jooksul eri vaatenurkadest üha uuesti tõlgendatud, nagu ka ajalugu ennast.
Euroopat kirjeldatakse tema saavutuste ja traditsioonide kaudu, kuid mis on see, mis eristab teda teistest maailmajagudest? Kas saame öelda, et meil on ühine Euroopa minevik, kui ajalugu on inimesi erinevalt mõjutanud? Kas suudame leida midagi kõigile ühist, mis oleks kui Euroopa mälu ühisvaramu?
EUROOPA KAARDISTAMINE
Kus algab ja kus lõpeb Euroopa? Ammustest aegadest peale on Euroopat kirjeldatud kultuuriliselt ja ajalooliselt selgelt eristuva ruumina, kuigi geograafiliselt moodustavad Euroopa ja Aasia ühe mandri.
Euroopa maakaartidel ja kaardistamisel on pikk ja kirev ajalugu, mille algus on Vana-Kreekas ja Vana-Roomas. Ameerikasse viivate mereteede avastamine 15. sajandil muutis eurooplaste ettekujutust kogu tollal tuntud maailmast ja ka Euroopast endast.
Antiikaja geograafid, näiteks Klaudios Ptolemaios (eluaastad umbkaudu 90–170 m.a.j), kirjeldavad oma teostes neile tuntud maailma. See hõlmas vaid osa Euroopast, Aasiast ja Põhja-Aafrikast. Ptolemaios kasutas konkreetsete paikade asukoha määramiseks koordinaatide süsteemi. Ptolemaiose kaardid jäid Euroopa kartograafia aluseks 15. sajandini ja kauemakski.
Keskaegsete kaartide geograafiline täpsus kannatab sageli kristlike sõnumite ja sümbolite rõhutamise tõttu. Renessansiajastust pärit kaardil on Euroopale antud Neitsi Maarja kuju. Sellega väljendati Euroopa kristlikku identiteeti.
Meie maailmapildi määrab harilikult koht, kus me elame. Väljaspool Euroopat valmistatud maailmakaardid näitavad seda rabava selgusega. Nendel paistab Euroopa kauge ja pisikesena.
MÜÜT EUROPEST
Foiniikia (tänapäeval kuulub see ala Liibanonile) müütilise kuningatütre Europe röövib Kreeka jumal Zeus, kes ilmub neiu ette valge härja kujul. Armunud Zeus viib kauni Europe Kreeta saarele.
Meie maailmajao nime on antiikajast kuni tänapäevani seostatud selle müüdiga. Kunstis, kirjanduses, religioonis ja poliitikas on Europe lugu ja kujundit sageli päevakajaliselt uuesti tõlgendatud.
Vana-Kreeka ja Vana-Rooma maailmas oli Zeus-härja seljas istuv Europe sagedane motiiv keraamikas, seinamaalingutel ja mosaiikidel. Ka Kreeka vaaside väljavedu teistesse piirkondadesse soodustas müüdi levikut.
Europe müüti on tihti kasutatud Euroopa poliitika kommenteerimiseks. Seda on tehtud nii 20. sajandi esimeste kümnendite pan-euroopalike püüete kui ka laastavate sõdade õuduste ja hävitustööga seoses.
Uuemates tõlgendustes sümboliseerib Europe müüt Euroopa integratsiooni. Europe kujutis on kasutamist leidnud vesimärgina rahatähtedel ja illustratsioonina poliitiliste teemade, näiteks eurokriisi käsitlemisel.
EUROOPA PÄRAND
Mis on see, mis Euroopat ühendab? Mida võiks pidada Euroopa ühiseks pärandiks?
Euroopa ei ole üksnes riikide ajalugude summa, aga kas seda võib pidada eraldi tsivilisatsiooniks ja kultuuriruumiks, mida iseloomustavad aja jooksul välja kujunenud konkreetsed traditsioonid ja väärtushinnangud?
On n-ö põliseuroopalikud elemendid, mis on omased kogu Euroopale. Kas neid võiks pidada Euroopa kultuuri konkreetseteks tunnusteks? Kui jah, siis mida me nendest säilitada tahame, mida tuleks muuta ja mille üle järele mõelda?
Lähis-Idast alguse saanud kristlus ehk ristiusk levis üle Euroopa, saavutas tohutu mõju ja kujunes lääneliku tsivilisatsiooni üheks määravaks tunnusjooneks. Ka tänase Euroopa väärtused, traditsioonid ja kultuurinähtused on sajanditega kogunenud kristliku pärandi peegeldused.
18. sajandi nn valgustusajastu oli Euroopa kultuurilises ja poliitilises arengus murranguline aeg. Valgustus rõhutas mõistuse ja ratsionaalse mõtlemise väärtust, kutsudes teaduses, filosoofias, ühiskonnas ja poliitikas esile suuri muutusi.
Demokraatia on valitsemisvorm, kus kodanikel on enesemääramisõigus ja poliitilised otsused tehakse enamuse häältega. Alles 20. sajandil laienes valimisõigus demokraatlikes Euroopa riikides kõigile täiskasvanud kodanikele.
MÄLU
Kas minevikku meeles pidades on võimalik varasemate vigade kordumist vältida? Mälu on ülioluline. See on nii üksikisikute kui ka tervete ühiskonnarühmade jaoks teadmiste omandamise ja eneseteadvuse kujunemise alussammas.
Samas on mälu üks keeruline nähtus. Mälu on valikuline ja lahutamatult seotud unustamisega. Üksikisikute mälestustel on ajaloos oluline koht ning need mõjutavad meie igapäevaelu ja tulevikku suurel määral. See, kuidas me mingit konkreetset sündmust mäletame, muutub pidevalt.
Mälu on subjektiivne ja äärmiselt sõltuv asjaoludest. End okupeeritud Amsterdamis natside eest varjanud Anne Franki päevikust on saanud maailmakuulus raamat. Sellised isiklikud ajalookogemused võivad mõnikord olla selgemad kui historiograafiline analüüs.
Mälu sõltub ka ajaloolisest kontekstist. Mõnikord sütitab see kättemaksuiha, teinekord jälle sillutab teed leppimisele. Esimese maailmasõja mälestusüritus, kus osalesid François Mitterrand ja Helmut Kohl, sümboliseeris ilmekalt Prantsusmaa ja Saksamaa vahelise vana vaenu lõppu.
Mäluga saab ka manipuleerida – püüda midagi kustutada või teisendada. Totalitaarsed režiimid on alati teatavaid inimesi ajaloost n-ö välja lõiganud. Kui Lev Trotski ja Lev Kamenev pärast 1929. aastat Jossif Stalini põlu alla sattusid, haihtusid nad ka kuulsalt fotolt, millel on näha Leninit kõnet pidamas.